Pudelivesi

Milleks maksta peaaegu 2000 korda rohkem pudeli vee liitri eest kui sa võid osta hea veefiltri ja säilitada filtreeritud vett roostevabast terasest või klaasist pudelis?

Pudeliveega on seotud palju murekohti:

  • Pudelivesi pärineb kas looduslikest allikatest või joogikõlbulikuks tunnistatud avalikust veevärgist (kraanivesi). Ajalugu näitab, et looduslikud allikad kipuvad aeg-ajalt saastuma, olgu siis pestitsiidide, tööstuse, vetikate vohamise või bakterite kaasabil. Pudeliveetootjad pole kohustatud veekvalieeti regulaarselt kontrollima. Kraanivee kvaliteedile on palju rangemad nõuded.
  • Tekkinud on spetsiaalne bakter, mis paljuneb ainult plastikul. Seepärast on kriitilise tähtsusega, et PET-pudeleid ei kasutataks korduvalt! Kui märgistus näitab, et pudel on ohutust plastikust, võib seda korduvalt kasutada, kuid tark oleks see enne iga kasutamist kuuma vee ja seebiga korralikult ära pesta.
  • Kui vee kvaliteet ei ole kõigi jaoks pudelivee vältimiseks piisav põhjus, siis keskkonnamõjud võiksid igaühe mõtlema panna. Plastikust veepudelid on valmistatud taastumatust allikast (nafta) ja nende tootmine nõuab tohutuid ressusrsse, mis keskkonda koormavad.
  • Plastiku tüüpe eristatakse koodi järgi, mille leiad pudeli põhja alt. Keeruliseks muudab asja see, et plastik võib sisaldada paljusid lisandeid, mis aitavad pakendit muuta painduvamaks, tugevamaks, kuumakindlaks vms. Lisaained koodis ei kajastu. Plastiktähistusega PET või PETE on korduvkasutatav, mistõttu kasutatakse just seda tüüpi plastikut pudelivee, mahlade ja karastusjookide säilitamiseks kõige rohkem. See plastik mureneb kiiresti UV-kiirguse käes, karboniseeritud vee või bakterite mõjul. Bakterid võivad sinna sattuda süljega, kui pudelist juuakse ja seda siis taaskasutatakse. Seetõttu ei tohiks PET-pudeleid kunagi taaskasutada. Kemikaalid, mida PET-plastikusse lisatakse imenduvad pudelivette. Kindlaks on tehtud 80 saasteainet, sh formaaldehüüd, atseetaldehüüd, antimon, erinevad metallid jne(Bach et al, 2013).Kuigi ftalaate ja teisi pehmendavaid aineid PET-pudelitesse ei lisata, imenduvad need põhjavette taaskasutatavatest hügieenivahenditest, kujutades seal ohtu hormonaalsüsteemile (Wagner and Oehlmann, 2009; Pinto and Reali, 2009; Montuori et al, 2008). PET-pudelite koostises on raskemetall antimon, mis hakkab 60 C soojakraadi juures lekkima. See võib juhtuda näiteks soojas autos või garaažis. Pudelivette sattunud antimon võib langetada veresuhkrut ja tõsta kolesterooli taset veres (US Environmental Protection Agency, 2009).

Nõuanded:

  1. Tee endale teene ja osta veefilter
  2. Säilita vett roostevabast terasest või klaasist anumates. Väldi plastikut!