Keemilised obesogeenid

Kas oleme programmeeritud paksuks minema? – keemilised obesogeenid

Ülekaalulisus on saanud 21. sajandi märksõnaks. Kas seda põhjustavad ainult elustiil ja toitumine või on tulnud mängu ka muud faktorid?

Paaril viimasel kümnendil on rasvumistõbi nii Läänes kui ka arengumaades hüppeliselt kasvanud. Kummalisel kombel on sama trend tabanud ka katseloomi, beebisid ja lemmikloomi, mis ei ole enam seletatav trenni ega toitumisega. 2008. aasta seisuga oli üle 50 % austraalia elaniku ülekaalulised või rasvunud (ABS, 2008). Teiste lääneriikide kohta kehtib sarnane statistika.

70-protsendilist väikelaste rasvumise tõusu viimase 20 aasta jooksul pole võimalik seletada dieedi ega elustiiliga.

Rasvkude käitub nagu endokriinne organ, vabastades hormoone (leptiine), mis on seotud söögiisu, täiskõhutunde ja seedimisega. Kasvav tõendite hulk näitab keemiliste obesogeenide ja rasvumise seost.

Obesogeenideks nimetatakse kemikaale, mis stimuleerivad rasvaloomet ja –varusid organismis. Kokkupuude obesogeenidega beebieas võib põhjustada pöördumatuid muutusi.

Ajalugu

Obesogeenid avastati juhuslikult, uurides toidus, pestitsiidides ja puhastusvahendites leiduvaid endokriinsüsteemi kahjustavaid kemikaale. Avastati, et obesogeenid põhjustavad rasvumist katseloomadel. Kokkupuude obesogeenidega lootena ja varases väikelapseeas võib põhjustada täiskasvanueas rasvumist, mida ei saa ennetada ega ravida dieedi või elustiiliga.Termini “obesogeen”võttis esmakordselt kasutusse California Ülikooli professor Bruce Blumberg 2006.aastal.Esimest korda viitas sellele aga juba Paula Baillie-Hamilton oma 2002.aasta artiklis, kus ta oletas, et nähtus on ilmnenud juba 1970ndest aastatest alates, kuid viimase viie aasta jooksul on kasvav arv inim- ja loomkatseid selgelt protsessi jätkumist näidanud.

Obesogeenide toime organismile

Obesogeenid võivad toimida kolmel viisil:

– Mõjutada rasvarakke, kas suurendades nende rasvasalvestamise võimet või -arvu.

– Muutes ainevahetust selliselt, et väheneb energia kulutamine rahuolekus ja suureneb selle salvestamine rasvana.

– Mõjutades nälja- ja täiskõhutunnet ning soodustades ülesöömist.

– Kandudes üle järgmistele põlvkondadele, põhjustades ka nendes rasvumistõbe.

Enamik obesogeene häirivad endokriinssüsteemi, teeseldes tüüpilist östrogeenide käitumist. Nad mõjuvad juba väga väikesest doosist alates (vrld teelusikatäis vett versus olümpiabassein). Seetõttu loeb ajastus ja mõju ajaline kestus, mitte doos. Tegelikult mõjutavad väiksemad kogused isegi rohkem. Retseptorite taseme alandamise tulemusena jääb suurte koguste mõju jälle nõrgemaks.

Igapäevaelus leiduvate hormoone häirivate kemikaalide taset ei reguleerita adekvaatselt. Organism on programmeeritud reageerima hormoonidele vahetult, sõltumata sellest, kas need on keha enda hormoonid või keemilised ühendid. Seepärast on väga tähtis lõpetada taoliste ainete lisamine igapäevatoodete koostisse.

Endokriinseid häireid põhjustavad kemikaalid on ohtlikud väikestes kogustes.Ei loe suur kogus vaid kemikaaliga kokkupuutumise ajaline kestus. Sellest järeldub, et nende ainete koguse vähendamine igapäevatoodetes ei paranda olukorda. Keha reageerib kunstlikele hormoonidele täpselt samuti nagu kehaomastele hormoonidele.

Mõjud tervisele

  • Viljatus, varajane puberteet, sperma liikuvuse ja arvu langus
  • Rasvumine, suhkruhaigus, ainevahetussündroom
  • ADHD (Tähelepanuhäired ja hüperaktiivsus)
  • Südameveresoonkonna haigused
  • Parkinsonitõbi, autism…

Keemiliste obesogeenide allikad kodus

  • Isikliku hügieeni- ja puhastustooted võivad sisaldada järgmisi kemikaale:ftalaadid(lõhnaainetes) butüülparabeen (säilitusainetes) ja nonüülfenool (mitteioonsetes pindaktiivsetes ainetes)
  • Pestitsiidid: atrasiin, kloororgaanilised pestitsiidid nagu DDT on väga vastupidav, selle poolestusaeg on hinnanguliselt 2–15 aastat, mullas võib poolestusaeg ulatuda kuni 30 aastani)ja tributüültina(TBT), mida kasutatakse toidusäilitajana
  • Parfüümid võivad sisaldada ftalaate ja sünteetilist muskust, mis käituvad hormoonidena
  • Polüvinüülkloriidi (PVC) leidub torustikus, dušikardinates, vaipades, viimistlus- ja ehitusmaterjalides
  • Bisfenool-A (BPA): ostuarvetes, söevabas paberis, epoksüvaigust toidupakendite voodrites, polükarboaadist plastikus (joogiveepidelid, mõned lutipudelid)
  • Perfluoreeritud (PFOA) kemikaalid, mida kasutatakse küpsetuspaberis ja suuremas osas mittenakkuvates kööginõudes, veekindlas riietuses (Goretex), Scotchgard plekieemaldis (vaibad, madratsid, sisustuses, mikrolaineahjudes, toidunõudes jne)
  • Toidupakendid – mikrolaineahju pandavad, erinevad plastikud jmt