Traadita tehnoloogia – Oht, milleta me elada ei saa

Traadita tehnoloogia – Oht, milleta me elada ei saa

Nicole Bijlsma ND, BHScAc(HONS), Grad Dip OHS, Dip Building Biology
Tõlge: Triin-Liis Härma, Certificate IV Building Biology

Suure hulga teaduslike tõendusmaterjalide ootamine enne, kui elektromagnetväljadega midagi ette võtta, võib viia väga suurte terviseprobleemideni ning kulutusteni, just nagu oli asbesti, pliibensiini ning tubakasuitsuga (Euroopa Nõukogu, 2011).¹

Traadita revolutsioon on tõhusalt muutnud seda, mismoodi me üksteisega suhtleme, võimaldades meile vaid ühe nupuvajutusega ülemaailmse ligipääsu infole. See on dramaatiliselt muutnud tööjõu nägu ja positiivselt mõjutanud meditsiini ja haridust ning seeläbi peaaegu iga ametit. Mitte kusagil mujal ei ole see selgemalt tuntav kui meie oma kodus: mobiilidest ja juhtmeta telefonidest beebimonitorideni, kaugloetavate arvestiteni ning traadita seadmeteni. Meie kodud on muutunud niivõrd targaks, et ma olen imestunud, et nad ei ole veel välja mõelnud, kuidas sünnitada! Seda artiklit kirjutades olen teadlik ka aina kasvavast hulgast Euroopa koolidest, mis on lõpetanud wifi kasutamise², elektromagnetkiirguse vabadest tsoonidest Prantsusmaal ja Itaalias³, üha rohkematest riikidest, kus tunnistatakse elektroülitundlikkust kui haigust⁴, ja riikidest nagu Saksamaa, kus aktiivselt soovitatakse kodanikel wifit vältida ning kasutada selle asemel kaabliga ühendust⁵.

Küsimuse elektromagnetväljade ohutuse kohta meie kodudes tõstatasid esmalt Wertheimer ja Leeper 1979. aastal, kui nad seostasid lapseea leukeemiat kõrgepinge-liinidega.⁶ Alates sellest ajast on tehtud suur arv uuringuid tüüpilises (tehis)keskkonnas leiduvate elektromagnetväljade ja erinevate terviseprobleemide teemal.⁹ Selle tõendus-materjali valguses klassifitseeris Maailma Terviseorganisatsiooni alla kuuluv Rahvusvaheline Vähiuuringute Keskus madal-sageduslikud elektromagnetväljad⁸ ja raadiosageduslikud elektromagnetväljad⁹, mida kasutatakse wifi-seadmetes ja telekommunikatsioonis, kategooriasse 2B – „võimalik kantserogeenne mõju inimestele”. Kui nad oleks leidnud, et see tehnoloogia on ohutu ning see ei tekita inimeste tervisele mitte mingisugust riski, oleks nad selle klassifitseerinud kategooriasse 4 – „ei ole kantserogeenset mõju”, aga nii see ei olnud. Seetõttu on paljud riigid, nagu Hiina, Šveits, Itaalia ja Venemaa kehtestanud oma standardid, mis on tunduvalt madalamad kui need, mis on kehtestanud ICNIRP.¹⁰

Hoolimata võimude vastumeelsusest suhtuda elektroülitundlikkusse kui haigusesse, on elektroülitundlikkus tunnistatud kohtu poolt haiguseks ning ühele Austraalia arstile, kes elektroülitundlikkuse all kannatas, on ka kompensatsioon määratud.

Lapsed on elektromagnetväljadele eriliselt vastuvõtlikud, kuna erinevalt täiskasvanutest on neil õhem kolju, nende immuun- ja närvisüsteem alles areneb ning nad puutuvad nende sagedustega kokku palju pikema aja jooksul.¹²˒¹³ Hiljutised uuringud näitavad, et 90% Austraalia lastest kasutab kodus internetti ning kuni 30% 5–14aastastel lastel ning 75% keskkoolilastel on mobiiltelefon.¹⁴ Uuringud, mille objekt oleks lapsed ja mobiiltelefonide ning traadita tehnoloogia mõju laste tervisele, tekitavad eetilisi ja moraalseid dilemmasid, nii et ainult mõned üksikud teadlased on nõus sellega tegelema. Lisaks kardavad valitsused potentsiaalseid kohtuprotsesse ning ei ole avalikult nõus tunnistama selle tehnoloogiaga kaasnevaid terviseprobleeme, kuna nad ise on kõnealust tehnoloogiat pooldanud ning mõningatel juhtudel teinud selle ka kohustuslikuks kõigis uutes koolihoonetes.¹⁵ Nad sõltuvad ka suurest summast maksurahast ning lisaks ollakse veendunud, et tarbijad ise nõuavad seda tehnoloogiat. Samuti peavad sideettevõtted tagama oma osanikele dividendid. See võib selgitada olukorda, miks laste kohta niivõrd vähe uuringuid on tehtud, kuid hoolimata sellest laseme me miljonitel lastel iga päev selle tehnoloogiaga kokku puutuda nii koolis kui ka kodus. Seda tunnistas hiljuti avalikult ka Austraalia kiirguskaitse- ja tuumaohutuse amet (ARPANSA), kes teatas: “Kuna ei ole piisavalt teaduslikku tõendusmaterjali laste poolt mobiilide ja juhtmeta telefonide kasutamise kohta, soovitame vanematel piirata oma laste kokkupuudet selliste seadmetega.”¹⁶

Viimase 100 aasta jooksul oleme järjepidevalt lisanud hiiglaslikke koguseid inimese loodud signaale planeedil loomulikult eksisteerivale elektromagnet-väljale ning oleme jõudnud olukorda, et enam ei ole olemas paika, mis ei oleks ühel või teisel viisil mõjutatud. See on pannud teadlased huvitava probleemi ette, kuna puudub kontrollgrupp.

KUIDAS SU KODU MÕJUTAB SINU KOKKUPUUDET RAADIOSAGEDUSLIKE ELEKTROMAGNETVÄLJADEGA
Terve kodu ei tohiks muuta planeedi loomulikku elektromagnetilist fooni (Maa kiirguse allikas) või tuua sisse inimese loodud elektromagnetvälju, mis võivad põhjustada terviseprobleeme.¹⁷ Ehitusmaterjalid võivad mõjutada kodu elektrokliimat nii positiivselt kui ka negatiivselt. Näiteks materjalid nagu tellis, puit, krohv ja tsement neelavad raadiosageduslikku elektromagnetenergiat, samas see kiirgus peegeldub tagasi nii metallpindadelt kui ka raudbetoonilt.¹⁸ Võtame näiteks metallkatuse. Katus peegeldab tagasi lähedalasuva mobiilimasti kiirguse, kuid hoiab kinni need kiirgused, mis tekivad majas, luues koondumispaigad, mida on võimatu tuvastada ilma vastava mõõteseadmeta. Nagu aimata võib, ei soovita ükski ehitusbioloog ehitada terasraamiga ja alumiiniumraamidega akendega maja, mis on ehitatud betoonile ning kaetud metall-katusega, kuigi just seda soovitab tungivalt roheline liikumine. Sarnane on olukord ka kiirgust peegeldavate värvide ja kangastega, sest nende kasutamine ilma kiirgusallikat eemaldamata võib tekitada veelgi suuremad terviseprobleemid, kuna kiirgus peegeldub tagasi majja. Järelikult peaks selliste vahendite kasutamine olema tõepoolest viimane abinõu.

Kõige kuulsam inimene, kes kannatab elektroülitundlikkuse all, on Gro Harlem Brundtland, endine Norra peaminister ning Maailma Terviseorganisatsiooni endine peadirektor.

MIKS TÕMMATAKSE NII VASTUMEELSELT PARALLEELE ELEKTROMAGNETVÄLJADE JA HAIGUSTE VAHEL
Elektromagnetväljad kui haiguste põhjuse on paljud valitsused lihtsalt kõrvale heitnud. Sellel on mitmeid põhjuseid.

1. On keeruline luua põhjuse ja tagajärje seoseid, kuna elektromagnetväljad on hoomamatud, kõikjal levivad, neil on mitmeid allikaid ning nad varieeruvad olenevalt ajast ja distantsist.¹⁹

2. Raadiosagedused, mida kasutatakse sidetööstuses ja traadita tehno-loogiates, on mitteioniseerivad, mis tähendab, et need ei ole piisavalt tugevad, et lõhkuda (ioniseerida) DNAd ja põhjustada vähki. Seepärast on ka ICNIRP oma standardid kehtestanud arvestades vaid kude soojendavat mõju kõrgete sageduste juures. Kudede soojenemine ei ole adekvaatne meetod hindamaks mõju tervisele, kui meid on üle ujutatud uute teadusuuringutega, mis kinnitavad mõjusid tervisele ka mitte kuumenemisel ja madalate kiirguste juures.²⁰

3. Traadita tehnoloogia võimsuse tase on sarnane sagedustega, mida kasuta-takse AM- ja FM-raadios. See argument on vigane, kuna teadlased ei ole mures mitte võimsuse tasemete, vaid fakti pärast, et mobiilidest ja traadita tehnoloogiatest tulenev kiirgus on pulseeritud, mis häirib meie keha normaalseid signaale.²¹

4. On suhteliselt tavaline, et eksperdid, kes valitsustele soovitusi annavad, on samuti seotud just nende samade tööstusharudega, mis potentsiaalselt probleeme tekitavad. Huvide konflikt on sidetööstuses tavapärane fenomen, nii nende seotuses standardite kehtestamisel kui ka uuringute rahastamisel.²²

5. Enamik regulaatoreid töötab eeldusel, et kuni ei ole täiesti kindlat teaduslikku tõestust, et mingi tegur võib halba tekitada, on see ohutu. See aluseks võetav eeldus, et miski on “süütu, kuni pole vastupidist tõestatud”, võimaldab tehnoloogiatel nagu wifi, mille puhul kahtlustatakse, et see on kahjulik, läbida laia-ulatuslikud teaduslikud uuringud ja juurdlused, mis võivad aega võtta kümneid aastaid, enne kui midagi selle suhtes ette võetakse. See passiivne lähenemine ei kaitse meie lapsi. Riigid nagu Šveits, Venemaa, Hiina ja Itaalia on otsustanud rakendada ettevaatlik-kuse printsiipi ning kehtestanud oma standardid vastavalt sellele.²³

KAS SAAME ELADA MODERNSES ÜHISKONNAS ILMA, ET ME KANNATAKS ELEKTROMAGNETVÄLJADE TEKITATUD TERVISEPROBLEEMIDE KÄES?

Jah, muidugi saame!
Võimalus, kuidas oma kokkupuudet elektromagnetväljadega vähendada saame, on lihtne: mida kaugemale allikast läheme, seda väiksemaks muutub kiirgus.²⁴ Kahekordne kaugus allikast vähendab kokkupuudet 75%. See on pöördvõrdeline sõltuvus ruudust (inverse square law). Ole ettevaatlik kõikvõimalike vahenditega, mille puhul väidetakse, et need blokeerivad või vähendavad sinu ekspositsiooni.
Juhul, kui need ei tekita sinu ja kiirgava seadme vahele distantsi, on need suure tõenäosusega ebaefektiivsed.

Põgus kokkupuude tugevate elektromagnetväljadega tõenäoliselt enamikule inimestest terviseprobleeme ei tekita. Pikaajaline kokkupuude nõrkade elektromagnetväljadega, nagu magamine kohas, kus on elektromagnetväli, on probleemide tekkimise allikas.

MOBIILTELEFONI OHUTU KASUTAMINE

  • Kasuta kõnede tegemiseks nii palju kui võimalik lauatelefoni.
  • Tee ainult lühikesi kõnesid.
  • Hoia telefon peast eemal, kasuta valjuhääldi funktsiooni või vabakäeseadet.
  • Kui vähegi võimalik, saada helistamise asemel tekstisõnum.
  • Kasuta telefoni ainult tugeva signaali levialas, kuna telefon kiirgab siis palju nõrgemalt kui kehva leviga kohtades nagu sõiduk või lift.
  • Vaadates filmi, kasutades rakendusi või mängides mänge, lülita oma telefon lennurežiimile (airplane mode). See lülitab välja wifi, Bluetoothi ja GPSi funktsioonid, mis tähendab, et ei saa välja helistada ning kõnesid vastu võtta.
  • Ära kasuta mobiiltelefoni äratuskellana. Isegi kui telefon on lennurežiimile lülitatud, tekitab see siiski tugevaid magnetvälju, kui äratuskell helisema hakkab.
  • Ära kanna ega hoia mobiiltelefoni keha lähedal. Kui vähegi võimalik, hoia telefon kehast eemal.
  • Ära kasuta mobiiltelefoni autos, bussis, trammis või mis iganes muus metallist sõidukis, kuna raadiosageduslik elektromagnetkiirgus võib pindadelt tagasi peegeldada ning tekitada sõidukis „tulipunkti“.
  • Ära kunagi lae mobiiltelefoni selle koha lähedal, kus sa ise viibid, nagu näiteks voodi kõrval.
  • Ei ole soovitatav kasutada mobiiltelefonide kaitsetaskuid ja -kaasi, kuna nende tõttu hakkavad mobiiltelefonid veel võimsamalt võrku otsima ning sellepärast suureneb ka raadiosageduslik kiirgus.

INTERNET

  • Traadita lahenduse asemel kasuta ADSLi või kaabliga ühendust.
  • Kui kasutad traadita ruuterit, keera võimsus kõige madalamale tasemele.
  • Hoia ruuter eemal kohtadest, kus sa ise aega veedad, nagu magamistuba, kontor, elutuba.
  • Lülita ruuter välja, kui sa internetti ei kasuta, sest see kiirgab pulseeritud mikrolaineid 24 tundi ööpäevas.

SÜLEARVUTID, iPADID JA UUE PÕLVKONNA iPODID

  • Kui oled mõne rakenduse, video, mängu või dokumendi internetist alla laadinud, lülita seade lennurežiimile, niimoodi väldid kokkupuudet elektromagnetenergiaga.
  • Kasutamise ajal hoia seadmed kehast eemal (laual). Sülearvutid, mis töötavad läbi laadija, võivad tekitada tugevaid elektri- ja magnetvälju. Maandusmatt aitab vähendada elektrivälja ning sülearvuti laua peale asetamine (mitte sülle, kus mikrolained võivad mõjutada su paljunemisorganeid) vähendab kokkupuudet magnetväljaga.

JUHTMETA TELEFON

  • Juhtmeta telefone peaks vältima, kuna nende baasjaam tekitab pulseeritud mikrolaineid isegi siis, kui telefoni ei kasutata, ning need lained on tugevamad kui heas levialas kasutatava mobiiltelefoni puhul.²⁷ Parem vaheta see tavalise, juhtmega telefoni vastu.
  • Kui siiski leiad, et on vaja juhtmeta telefoni kasutada, osta analoogmudel, mis tekitab raadiosageduslikke signaale vaid telefonikõne ajal.
  • Ära pane juhtmeta telefoni kohta, kus veedad palju aega, näiteks magamistuppa.
  • Tee ainult lühikesi kõnesid.
  • Kasuta valjuhääldi funktsiooni.

KAUGLOETAV ARVESTI

  • Kaugloetav arvesti peaks olema võimalikult kaugel voodist, lauast, lemmikdiivanist ja kõigist teistest kohtadest, kus sa aega veedad.
  • Kiirgust peegeldavate värvide ning kangaste kasutamine peaks olema viimane abinõu ning neid peaks kasutama vaid siis, kui ei ole võimalik enda ning kaugloetava arvesti vahele distantsi tekitada.

BEEBIMONITORID

  • Ära kasuta! Digitaalsed beebimonitorid on eriti murettekitavad, kuna need on beebi peale väga lähedal ning on teada, et need tekitavad mikrolainete purskeid 100 korda sekundis kogu aja jooksul, kui nad on sisse lülitatud.²⁸ Talk-back-mudelid ei ole samuti soovitatavad, kuna need tekitavad pidevalt pulseerivat radiatsiooni isegi siis, kui ühtegi heli ei ole. Samuti tuleks vältida kaamera- ja videomonitore, kuna need töötavad suurel võimsusel. Kui leiad, et beebimonitori on siiski vaja kasutada, lase paigaldada korralik kaabliga sisetelevisioonikaamera.²⁹

KOKKUVÕTE

Me elame radiatsioonimeres ja mida rohkem tehnoloogia areneb, seda suurema tõenäosusega tõuseb ka meie kodudes leiduv erinev elektromagnetenergia. See tehnoloogia on tulnud, et jääda ja see toob endaga kaasa suurepäraseid võimalusi hariduse ja meditsiinisaavutuse vallas. Kas me saame istuda käed rüpes ja oodata, kuni on piisavalt tõendeid, et tegutseda ja midagi ette võtta? Üllataval kombel ei pea me seda tegema. On olemas efektiivsed alternatiivid, mis võimaldavad nii meil kui ka meie lastel seda tehnoloogiat turvalisemalt kasutada. Pealegi, me ei taha endale tekitada järjekordset asbesti probleemi.

Kasutatud allikad:

1. Council of Europe Parliamentary Assembly 6 May 2011. The potential dangers of electromagnetic fields and their effect on the environment report. Doc. 12608. Veebilink:
http://assembly.coe.int/nw/xml/XRef/Xref-XML2HTML-en.asp?fileid=13137&lang=en

2. Powerwatch, 2013. Schools without Wi-Fi. Veebilink: http://www.powerwatch.org.uk/rf/schools_without_wifi.asp

3. France, EHS Refuge Zone. „How it works“. Veebilink: http://www.next-up.org/Newsoftheworld/EHS_Refuge_Zone.php

4. Riigid, kes tunnistavad elektroülitundlikkust kui terviseprobleemi, on Rootsi, Kanada, Prantsusmaa, Hispaania ja USA.

5. German Parliament, 2007. Letter from the German Federal Ministries for the Environment Nature Protection and Reactor Safety. Veebilink: www.icems.eu/doc/deutcher_bundestag.pdf

6. Wertheimer, N. ja Leeper, E., 1979. “Electrical wiring and childhood cancer”. The American Journal of Epidemiology.

7. BioInitiative Report, 2012. A rationale for biologically-based exposed standards for low intensity electromagnetic radiation. Veebilink: www.bioinitiative.org/table-of-contents/

8. World Health Organisation. IARC Monographs of the Evaluation of Carcinogenic Risks to Humans, 2002, Non-Ioninizing Radiation. Part 1: Static and Extremely Low-Frequency (ELF) Electric and Magnetic Fields. Vol. 80, IARC Press. Veebilink: http://monographs.iarc.fr/ENG/Monographs/vol80/mono80.pdf

9. World Health Organisation. IARC classifies radiofrequency electromagnetic fields as possibly carcinogenic to humans. Press Release no. 208. Veebilink: www.iarc.fr/en/media-centre/pr/2011/pdfs/pr208_E.pdf

10. World Health Organisation, n.d. Exposure limits for radio frequency energy; three models. Veebilink: www.who.int/peh-emf/meetings/day2Varna_Foster.pdf

11. Administrative Appeals Tribunal of Australia. McDonald and Comcare (2013) AATA 105 (28 February 2013). Veebilink: www.austlii.edu.au/au/cases/cth/aat/2013/105.html

12. Hyland, G., 2000. Physics and biology of mobile telephony. The Lancet, 356(9244), 1833-1836. doi: 10.1016/S0140-6736(00)03243-8.

13. Wiart, J., Hadjem, A., Wong, M. F., Bloch, I., 2008. Analysis of RF exposure in the head tissues of children and adults. Physics in Medicine and Biology, 53(13), 3681-3695.

14. Australian Bureau of Statistics. Internet and Mobile Phones, 2013. Veebilink: www.abs.gov.au/ausstats/abs@.nsf/Products/4901.0~Apr+2012~Main+Features~Internet+and+mobile+phones

15. Queensland Government, 2011. Department of Education and Training – Network Infrastructure Procedures and Standards DNIPS V2.3. December 2011. (PDF).

16. ARPANSA, 2013. Fact sheet 14. How to reduce exposure from mobile phones and other wireless devices. Veebilink: http://www.arpansa.gov.au/pubs/factsheets/ReduceExposure_wirelessDevices.pdf

17. International Institute for Building Biology and Exology Inc (IBE), 2011. Healthy Home Standard. Conventional Construction. Integrating Biology & Ecology within the Built Environment. Veebilink: hbelc.org/pdf/memdocs/HealthyHomeStandard_V1_2011.pdf

18. Popa, A., 2002. Which materials block radio waves the most and why? Hughes Research Laboratories. Veebilink: http://www.madsci.org/posts/archives/2002-03/1015162213.Eg.r.html

19. International Commission for Non-Ionizing Radiation Protection (ICNIRP) Standing Commitee on Epidemiology (includes Ahlbom A., Cardis, E., Green, A., Linet, M., Savitz, D., Swerdlow, A.), 2001. „Review of the epidemiologic literature on EMF and health“. Environmental Health Perspectives, vol. 100, no. 6, pp. 911-933.

20. BioInitiative Report, 2012. Section 4. Evidence for inadequacy of the standards. Veebilink: www.bioinitative.org/report/wp-content/uploads/pdfs/sec04_2012_Evidence_for_Inadequacy_of_the_Standards.pdf

21. Philips, A., Philips, J., n.d. Radiofrequency EMFs and health risks. Veebilink: www.powerwatch.org.uk/library/index.asp

22. Maisch, D., 2010. The Procrustean Approach – Setting Exposure Standards for Telecommunication Frequency Electromagnetic Radiation. Veebilink: www.emfacts.com/the-procrustean-approach

23. World Health Organisation, n.d. Exposure limits for radio frequency energy; three models. Veebilink: www.who.int/peh-emf/meetings/day2Varna_Foster.pdf

24. United States Department of Labour. Occupational Safety and Health Administration, 1990. Appendix B. Inverse-square law explanation. Veebilink: www.osha.gov/SLTC/radiofrequencyradiation/electromagnetic_fieldmemo/electromagnetic.html#appendix_b

25. ARPANSA, 2013. How to reduce exposure from mobile phones and other wireless devices. Fact sheet 14. Veebilink:
http://www.arpansa.gov.au/pubs/factsheets/ReduceExposure_wirelessDevices.pdf

26. ARPANSA, 2013. How to reduce exposure from mobile phones and other wireless devices. Fact sheet 14. Veebilink: http://www.arpansa.gov.au/pubs/factsheets/ReduceExposure_wirelessDevices.pdf

27. Philips, A., Philips, J., 2012. Digital Enhanced Cordless Telecommunication or DECT phones. Veebilink: http://www.powerwatch.org.uk/library/getfile.asp?articleID=4

28. Philips, A., Philips, J., 2012. Digital cordless baby monitors. Veebilink: www.powerwatch.org.uk/library/downloads/baby_monitors-20100520.pdf

29. Philips, A., Philips, J., 2012. Digital cordless baby monitors. Veebilink: www.powerwatch.org.uk/library/downloads/baby_monitors-20100520.pdf